Niisiis, sa elad koos abikaasaga, keda ei armasta. Kunagi oli armastus, oli kirglik seks, kuid nüüd vihkad  mõtet, et pead temaga voodisse minna. Samal ajal ei taha sa temast lahutada, sest ta on hea abikaasa, hea töötaja hea palgaga, hea isa ja üldiselt ta turvaline ja kindel. Ja ei ole tähtis, miks armastus on läbi – oli abielupetmine või tunded ammu on jahtunud, elate koos kui vend ja õde. Peaasi, et oled endale leidnud hea põhjuse jääda mehega, keda vaikselt sisemiselt  vihkad.

Esiteks ei meeldi sulle see mees, kuid sa elad temaga koos ja see toob paratamatult kaasa tagajärjed. Kui sa ei armasta mingit lauljat, siis sa ei kuula tema laule ja lülitad raadio või televiisori välja iga kord, kui ta esineb. Aga sa ei saa oma meest välja lülitada ja oled sunnitud temaga pidevalt kokku puutuma, lastes teda üle oma isiklike piiride. Ja kui sa meest ei armasta, on tema kohalolek väga ärritav. Kõik tema juures ajab sind närvi – see, kuidas ta avab ukse, kuidas räägib, lõhnab, kuidas ta sinult midagi küsib, kuidas ta magades norska, kuidas tema juuksed kõrvadest ja ninast välja paistavad ja nii palju muud.

Teiseks, see ärritus ei saa jääda ainult sinusse ja vajab väljapääsu. Sa ei ütle oma mehele midagi, et pere rahulikuna hoida, eriti kui sul on nartsissistlik abikaasa,  sa muutud hoopis hüsteeriliseks ja vihaseks. Selleks, et oma olemist kuidagi huvitavamaks teha, sinul on armuke ja  kui sinul tekivad tunded teise mehe vastu, vihkad sa oma abikaasat veelgi enam.

Ja kolmandaks, surnud abielu on elu laenatud ajaga, ilma valguseta tunneli lõpus, sest armastust ei saa tagasi. Sa oled kindel, et tead, miks sa niimoodi elad ja et sul on sellega kõik korras, kuid kell tiksub ja neurootiline seisund sinu sees kerib end pidevalt üles. Nii et kui sa ei taha jääda suurde kaotusseisu, sea endale mingi sisemine tähtaeg, mille jooksul sa veel niimoodi elad. See on surnud abielu, aga sa oled elus ja tuleb jätkata oma elu.